Trühvlitegu on looming. Artikkel ajakirja Drirector lisas Kontor
Caffe Corretto, Marc de Champagne, Les Femmes Savantes, Truffe à la Framboise… need ei ole leiud mõne kuulsa Pariisi kohviku menüüst, vaid Tallinna Vanalinnas Meistrite Hoovis tegutsevast Chocolaterie’st.
Pierre’i kohvikutes valmistatakse käsitsi rohkem kui 50 erinevat trühvlit. Need trühvlid, näiteks Marc de Champagne, on puhas klassika ja on maitselt samaväärsed Belgia ja Prantsuse šokolaadiäride toodetega. Trühvlimeistrile endale ongi neist kõige väärtuslikumad just need, mille retseptid on kümmekond aastat muutumatuna püsinud. Pierre’i ja paljude tema klientide jaoks on väärtus see, et trühvel maitseb samamoodi ka kümne aasta pärast: „Teed ringi ümber maailma, tuled tagasi ja tahad täpselt sama maitset saada ja sa saad selle.“
Kuidas trühvlid sünnivad? Selgub, et lihtsalt ja lausa kogemata: Pierre’i jaoks on trühvlitegu looming. Kord valmistas ta Moskva rongiga saabuvale tuttavale rummist ja martsipanist spetsiaalsed trühvlid. Puudu oli veel nimi, kuniks raadiost kõlas Jacques Brel’i „J’arrive“ (pr.k. „ma saabun“). Poole tunni pärast oli Pierre Balti Jaamas ja andis üle karbikese värskelt valminud „J’arrive“ trühvleid, mis on ka täna Pierre’i trühvlivalikus.
Trühvli nimi peab Pierre’i meelest olema midagi tavapäratumat kui „Apelsinilikööri-trühvel“ või „Kirsimusi vanaema moodi“. Nimi peab intrigeerima ja tekitama uudishimu, uudishimu on aga suhte algus. Nimi peab muidugi viitama, millega on tegu. Näiteks trühvel „Mela Verde“ (it.k. roheline õun) maitsebki nagu roheline õun. Martsipanitrühvlis „Dolce trio“ (it.k. magus kolmik) on esindatud kolm magusat maitset – naturaalne martsipan, karamell ja mokka.
Šokolaaditrühvel sündis maailma 1920ndatel prantsuse koka Auguste Escoffier’ köögis, kui üks tema õpilastest kallas kuuma koore kogemata šokolaadi hulka. Jahtudes mass tahenes ning seda sai vormida pallikesteks. Šokolaadipallike sarnanes oma välimuselt trühvelseenega, mistõttu maiustus saigi nimeks „trühvel“. Pierre rõhutab, et tuleb selgelt vahet teha, kas tegu on pralinee või trühvliga – esimene valmib tehaseliinil, aga trühvel on käsitöö – korrapäratu maius, millel on kerged näpujäljed sees ja iseloomulik, šokolaadi tahkumisest jäänud „jalg“.
Tule trühvleid valmistama!
Trühvlite valmistamist on Pierre’i Chocolaterie’ trühvlimeistrite käe all võimalik ka ise järele proovida workshop’idel nii Tartus kui Tallinnas. „See on nagu liivast majakeste tegemine lapsepõlves,“ läheb Pierre’i nägu särama. „Meil käivad suured ärimehed, kes mängivad šokolaadiga nagu lapsed,“ lisab ta.
Sisuliselt ongi tegu elamuskoolitusega, kus esmalt saab katsuda otse puu otsast võetud kakaouba, et siis käed ja nägu šokolaadiseks teha. Koolituselt ei puudu ka kiluvõileivad ja hapukurk, et uuesti šokolaadiga alustada. Koju minnakse omanimelise trühvlikarbiga.
Trühvlikarbike kui väärikas kingitus
Šokolaadikohvikute ehedad, puhtast toorainest käsitsi tehtud maiused pakitakse käsitsivalmistatud puidust karpidesse. Pierre sai pakendamiseks idee siis, kui sõber talle Viinist soliidses karbis Sacheri tordi tõi. Pierre’i karp pidi tulema väärikas ja selle nimel nähti vaeva – karbil olevat graveeringut lihviti kuu aega. Kaaned kinnitatakse naturaalse nööri ja tumepruuni kirjalakiga, täpiks „i“ peal on perekonna sõrmusega tehtud pitser.
Sellise kingituse väärtuse on tundnud ära paljud ettevõtted, kes tellinud karbikesi mainekingitusteks. Tehtud on kujundusi nii tellija kui ka kingituse saaja logoga, rääkimata personaalsetest sõnumitest isiklike tähtpäevadel.
Tallinnas ja Tartus.

Kas teadsid, et …

  • Šokolaaditrühvel loodi Prantsusmaal 1920ndatel ja nimetati trühvliks seetõttu, et kogemata sündinud maius sarnanes gastronoomias hinnatud seenega.
  • Eestlaste lemmik on Pierre’i sõnul tšillitrühvel – „See on meie Rolls-Royce!“
  • Chocolats de Pierre’i trühvleid pakuvad: Tallinna Vanalinnas Meistrite Hoovis asuv Chocolaterie, Vene tänava kohvik Josephine ning Tartus asuvad kohvik Pierre ja restoran Bel Ami.
  • Koos Pierre’iga jõuab kohvikusse ka kohvikukoer – sõbralik labrador Barry.